Nädalavahetus tippliigades

Ühtegi mängu erinevail põhjustel vaadata ei õnnestunud, aga see ei takista mind ometi neist mängudest rääkimist või vähemalt nende mainimist.
Prantusmaal kaotas Bordeaux kodus nõrgukesele Nancyle, mis tähendab, et neil on nüüd Marseille Olympique-ga ühepalju punkte ja meistritiitli võib lõpuks vabalt väravate vahe otsustada. 7 vooru on veel minna. Lyon, Motpellier ja Auxerre jagelevad kolmanda koha pärast, ükskõik mis tabeliseis ka praegu ei näitaks.
Hispaanias läks kõik nii nagu minema pidi. Real ja Barcelona võitsid ja järgmise nädalavahetuse El Clasico saab olema oi kui oluline. 8 vooru on veel mängida, aga nende kahe tase tundub teistest niipalju üle olema, et ei julge küll ennustada, kus nad veel punkte võiks kaotada. Real peab veel Valenciaga mängima ja Barcelonal tuleb Sevillal ja Villarealil külas käia, need paistavad vähe keerukamad ülesanded olema, aga teeks julge ennustuse ja pakuks ei laupäevane võitja võidab ka liiga.

Saksamaal peeti peeti kahe tabeliliidri vaheline mäng aga juba see nädalavahetus ära ja Schalkel on saab praegu küll ainult ennast süüdistada. Kodus ei suudetud terve teise poolaja 10 mehega mänginud Bayerni vastu 1:2 kaotusseisust välja tulla ja 5 vooru enne lõppu ollakse neist punktiga maas. Neil tuleb nüüd loota, et ehk suudavad Leverkusen või Bremen Bayernilt punkte röövida. Mis ei olegi sugugi võimatu.
Bayernile fännidele tuli meeldivaid uudiseid ka Inglismaalt. Rooneyta mänginud ManU pidi kodus Chelsealt 1:2 kaotuse vastu võtma. Alles teine kaotus sel hooajal kodumurul, aga saadud kõige ebasobivamal ajal. Vähe sellest, et Chelsea nüüd tabelit juhib, kolmapäeval toimuva ML veerandfinaali korduskohtumise eel nägi Bayern nüüd ära, et United on Manchesteris võidetav. Ning lisaks ka Arsenal veel igasuguste ootuste vastaselt tiitliheitluses kaasa rääkimas. Päris õiged meistrid nad küll tegelikult ei oleks, kaotused nii Chelseale kui ManU-le olid selleks liiga veenvad, aga võimalus neil on. Chelseal raskematest vastastest ees mängud Tottenhami ja Liverpooliga, ManU samuti Tottenham ja muidugi kohalik derby Man City-ga, ning samad kaks vastast ka Arsenalil.

Pöördudes tagasi Chelsea võidu juurde tagasi on jällegi võimalus "kiita" seda töögruppi, kes välistas videokorduste kasutamise jalgpallis. Jobud olete. Drogba lõi oma värava selgest suluseisust. Mitte sellisest kaheldavast sentimeeter siia sinnapoole suluseisust, korraliku meetri jagu suluseisust. Kohtunik oleks pidanud ühe korra kordust vaatama, et sellest aru saada. Mäng oleks 10 sekundit kauem seisnud, kui ta niigi seisis. Aasta pärast mäletavad seda muidugi ainult minusugused jalgpallinohikud, aga täiesti vabalt võib juhtuda, et joonekohtuniku eksimus otsustab selle aasta meistritiitli saatuse.
Ja lõpetuseks natuke nalja ka.

Platsi serval mängu jälgima pidav kommentaator on ilmselt mõnd publikus istuvad näitsikut jälginud.

Gerrard on sellise näoga, nagu kahtleks Beniteze terves mõistuses. Liverpoolile tähendas viik seda, et neljanda koha saavutamine on küllalt ebatõenäoline.