Liigaülevaade

Inglased ja hispaanlased venitasid mõlemad nädalavaheuse peaaegu uude nädalavahetusse välja, Premier Leagues peeti kolmapäeval oluline mäng ja La Ligas mängis Real neljapäeval.
Alustame Inglismaalt. Chelsea võitis küll Boltonit vaid 1:0 ja Bolton oleks pidanud vähemalt ühe penalti saama, aga Chelsea lõi eduseisuski olles niipalju võimalusi, et ilmselt nad oleks suutnud tungiva vajaduse korral (loe: Bolton oleks viigistada suutnud) mõne värava veel lüüa.
Chelsea fännidele tegi aga selle rutiinse võidu kõrval aga ilmselt rohkemgi rõõmu ManU viik Blackurniga ja Arsenali kaotus Tottenhamile.
Unitedi mängu kohta ei oska muud öelda, et Rooney ei mänginud ja seis jäi 0:0.

Tottenham suutis aga umbes 10 aasta pikkuse võiduta seeria Arsenali vastu tiitliheitluse seisukohast kõige ebasobivamal ajal lõpetada. Üks kaunis volley, üks kaitsjate soperdus ja Tottenhamil kaks väravat käes. Ainus päikesekiir Arsenali toetajatele van Persie esimene mäng üle mitme kuu. Gomes, kes oli suure osa mängust niisama passinud, pidi viimased 20 minutit kõvasti rabelema. Ühe lasi sisse, aga mänguaeg sai otsa.
Ühtlasi sai otsa ka tiitliheitlus. Ma ei usu küll, et Chelsea sellest seisust veel oma edu ära suudaks puterdada.
Heitlus neljanda koha pärast, viimase mis Meistrite Liigasse viib, sai hädise 0:0 viigiga läbi Liverpooli jaoks. Mis tähendab, et lootus järgmiseks hooajaks endale paar tähtmängijat juurde muretseda, on nüüd veidi väiksem. Euroopa Liiga on ikkagi aste allpool.
Teisalt, kui Man City suudab oma neljandat kohta hoida (loe: Tottenham ei võida Chelseat ja Unitedit), siis saab suvi äärmiselt põnev olema. Neil on raha ja nad osaleksid Meistrite Liigas. Mida üks mängija veel tahta oskaks.
Hispaanias peeti kõige olulisem mäng juba eelmisel laupäeval. Barcelona võitis Bernabeul Reali ja arvestades, et nädala sees peetud mängudes võtsid ka mõlemad võidud (Real eeskätt tänu Almeria ründajate võimetusele väravale pihta saada), siis on tiitliheitlus ka Hispaanias otsas. Barcelona peab küll oma tähelepanu ka Meistrite Liigaga jagama, aga jään oma eelmise nädala arvamuse juurde, et El Clasico võitja võidab ka liiga.

Mäng ise oli jõuline, mitte jõhker, kuigi kollaseid kaarte jagati ohtralt, aga kumbki meeskond ei lasknud teisel eriti pikalt palli kiigutada. Kohe oldi mitmekesi juures ja kui palli kätte ei saanudki, siis väike toks jalgadesse ikka. Oli paar võimalust Realil ka, aga lõpuks veenev 2:0 võit siiski Barcale. Messi lõi jälle ühe kauni värava, aga mängu staar oli Xavi. Mina lugesin neli suurepärast söötu, mis kõik oleks võinud väravaga lõppeda.
Itaalias oskas Inter jälle koperdada, seekord tuli Fiorentinaga viiki lepida ja Milan ei suutnud võimalust jälle ära kasutada tehes kodus viigi Cataniaga. Roma võttis aga viienda võidu järjest ja tõusis ise tabeliliidriks. Viis vooru veel mängida ja tiitlivõitjat ma siin küll ennustama ei hakka. Ühtegi hirmkõva vastast Romal aga enam ei ole, Sampdoriaga mängitakse kodus, aga väike lootus on, et ehk suudetakse Interi tiitlivõitude seeria lõpetada.
Saksamaal läks nii nagu ennustasingi. Müncheni Bayern tegi Leverkuseniga 1:1 viigi aga Schalke ei osanud oma võimalust ära kasutada ja sai ootamatul kombel Hannoveri käest hoopis pähe.
Prantsusmaal paistab said ka sotid selgeks. Marseille Olympique juhib kindlalt ja minu arvates nende lähim ohustaja Bordeaux nädalavahetusel kaotas, nii et eelmise aasta meister peab nüüd hoopiski kõvasti vaeva nägema, et teisekski tulla.

Euroopa Liiga, veerandfinaalid

Meistrite Liiga äbarikum vend küll, aga võrdõiguslikuse huvides, teeme ikka natuke juttu.
Standard Liege - Hamburg. Erilist põnevust see vastasseis ei pakkunud, Hamburg võitis kokkuvõttes 5:2. Märkimist väärib Petric'i kaunist käärlöögist põrutatud värav. Eks ta muidugi õnnega pooleks ole löödud, tabas kenasti palli ja juhtus nii, et see lendas täpselt posti kõrvale. Robbeni värav oli minu meelest parem.

Wolfsburg - Fulham. Wolfsburgil oleks kodus ka 1:0 võidust piisanud. Võõrsil löödud värav oli kirjas, Dzekole pall ette sööta ja olekski olemas olnud. Fulham aga jätkas üllatamist. Esimesel minutil mindi kohe juhtima ja suudeti eduseisu lõpuni hoida. Kolmik Dzeko, Misimovic ja Grafite küll üritasid, aga keegi Fulhami omadest jäi ikka pallile ette. Kokkuvõtteks 3:1 Fulhamile.
Liverpool - Benfica. Eelmisel nädalal nägin terve mängu ära, korduskohtumist hakkasin teise poolaja algusest vaatama, aga vahetasin kanalit pärast seda, kui 'Pool 3:0 ette läks. Live text commantaryl hoidsin silma peal ja hetkeks tekkis veel põnevus kui Cardozo ühe tagasi lõi, aga siis lõi Torres oma teise värava ja Liverpool koondseisuga 5:3 poolfinaali.
Täpset statistikat ei oska öelda, aga kommentaaridest kõlas läbi, et Cardozo on tänavuse hooaja EL üks edukamaid väravalööjaid üldse. Nii palju kui mina tema tegemisi nägin, siis talle lihtsalt luuakse nii palju võimalusi, et lõpuks mõni ikka sisse läheb, no ja karistuslööke oskab ka kõvasti lüüa. Põhiliseks võimaluste loojaks Angel Di Maria. Päris hea mees paistab olevat. Oskab ise triblada ja ise peale lüüa ka, mitte päris Messi tasemel, aga ikkagi muljetavaldavalt hästi, aga söödab ja tsenderdab nagu noor jumal.
Millest tulenevalt teine peatükk loengutesarjast, miks Inglismaa MM-i ei võida. Glen Johnson oli mehega ikka püstihädas. Aga selliseid terava vasakääri on veel mitmel teiselgi meeskonnal välja panna. Robben või vabalt vasakul mängida, Eljaro Elia peaks vasakäär olema. Prantslastel on Ribery, hispaanlastel Silva, brasiillaste Bastos jättis Bordeaux vastu mängides hea mulje. Ja kui ei keegi muu, siis Villa peale võib küll kindel olla, et see Silva hea eeltöö ära vormistada suudab.

Valencia - Atletico. Selle mängu peale ma kanali vahetasingi. Ja hästi tegin. Väravaid küll ei löödud, aga pinget pakuti kõvasti. Mõlemad meeskonnad suutsid korra väravaraami tabada, paar lööki läksid napilt mööda, mõlemad väravavahid said mitmel korral suurepäraste tõrjetega hakkama ja kohtunik suutis Valenciale raudkindla penalti andmata jätta. Zigici särk kisti seljas katki, aga kohtunik ja abikohtunikud selles midagi määrustevastast ei näinud.
Kommentaatorite väitel oli kohtunik üldse terve mängu eriliselt kehva olnud, esimesel poolajal ei näinud ilmset viga Atletico mängija vastu ja mingil hetkel halastas Reyesi peale ja ei andnud mehele jõhkra vea eest teist kollast kaarti.
Kommentaarid olid muideks vene keeles. Päris huvitav oli neid kuulata, Villa lati tabamusu peale lausuti kooris, oi mama, särgi puruks kiskumise peale sõimati viis minutit lisakohtunike, et mis kasu neist üldse on, kui sellist situatsiooni ei näe. Päris ropendama küll ei hakatud, aga meeldiv oli kuulata, kuidas iga olukorra suhtes võeti selge positsioon, mitte ei hakatud keerutama, et äkki oli ja äkki ei olnud.
Väravate mittelöömine tähendas aga siis seda, et edasi läks sellest paarist Atletico ja nagu kommentaatorid ütlesid, siis Valencia oli selles ise süüdi, oleks terve mäng nii hästi mängitud kui viimased kümme minutit, siis ühe värava oleks ikka ära kobistanud.

Meistrite Liiga, 6. ja 7. aprill

Veerandfinaalidega on nüüd siis ühel pool. Bayern - Lyon ja Barcelona - Inter mängivad poolfinaalides. Palju õnne.
Teisipäevased mängud osutusid ootamatult pingevaesteks.
CSKA - Inter vahelise mängu oleks võinud põhimõtteliselt juba 7. minutil ära lõpetada. Sneijder lõi karistuslöögist värava ja CSKA oleks pidanud edasipääsemiseks kolm paugutama. Itaalia meeskonna vastu, keda Mourinho juhendab. Üsna loll peaks olema, kui selle peale kihla vedada tahaks.
Ei saanud venelased ühtegi ja Inter kindlalt edasi.

Barcelona - Arsenal mäng vähemalt lubas natuke. Arsenal pidi kas võitma või siis vähemalt suureskoorilise viigi saavutama. Ning kui Bendtner nad 18. minutil ette viis siis tundus korraks, et sellest tuleb alles mäng. Pagana Messi rikkus aga kõik ära. Kolm minutit hiljem oli tablool viik ja poolaja lõppedes oli Barcelona juba 3:1 ees. Mängupilt iseenesest oli Arsenali poolt vaadates mõnevõrra parem kui eelmisel nädalal, aga Leo vastu polnud neil midagi panna. Guardiola oli omad järeldused teinud ja Walcott hoiti kenasti vagusi. Teisel poolaja lõpus suskas Messi ühe veel ära ja üldskoor seega Barca kasuks 6:3. Ühtlasi peaks mõneks ajaks vaibuma ka vaidlus teemal, kes on maailma parim jalgpallur. Maradona saab Raymond Domenechi nimelise halvima treeneri rändkarika enda kätte igaveseks hoiule, kui Argentiina MM-il vähemalt poolfinaali ei jõua.Kolmapäevased mängud algasid üsna samas taktis.Bordeaux pidi Lyoni vähemalt kahe väravaga võitma ja nii palju kui ma poole silmaga seda mängu jälgisin, siis ei paistnud seda esimest väravatki kuskilt poolt tulevat. Gourcuffil oli üks võimalus, aga üldiselt ründas hoopis Lyon ohtlikumalt. Poolaja lõpus põrutas Diarra aga esmalt latti ja paar minutit hiljem lõi Chamakh õnnega pooleks ühe ära. Mis tähendas, et teine poolaeg oleks võinud ja pidanud Bordeaux hirmsa surve all mööduma. Ei möödunud, päris lõpu eel suudeti midagi tekitada, aga Lloris tõrjus suurepäraselt Wendeli pealöögi ja Lyon üldskooriga 3:2 edasi. Bordeaxil muidugi kuhjaga põhjust pahane olemiseks, kui esimeses mängus sai Lyon väga pehme penalti, siis teises mängus oli õnnetuseks karmim kohtunik ja jättis Bordeauxi kasuks veidi kõvema pehme penalti andmata, kui Cris Chamakhi karistusalas ümber tõukas. Ja Cissokho sai tõuklemise eest ka ainult kollase.ManU - Bayerni mäng algas juba paraja šokiga. Rooney jooksis platsile. Seesama Rooney, kes umbes kolm nädalat pidi vigastuspausi pidama, mitte mingi suvaline mees, kes lihtsalt Bayerni hirmutamiseks Rooney särgi selga oli tõmmanud. Bayern oli lausa nii kohkunud, et lasi Manchesteril kiirelt endale kaks väravat lüüa ja tundus, et mingit erilist intriigi ka selles mängus ei teki.
Loomulikult tekkis. Esmalt tegi Wayne jalakesele uuesti häda, veidi hiljem lõi Nani juba 3:0 ja ManU toetajad hakkasid juba poolfinaali pileteid broneerima. Eelmise mängu kangelane Olic mõtles aga teisiti ja lõi naeruväärselt väikese nurga alt ühe tagasi. Mis tähendas, et kui Bayern ühe veel suudaks lüüa, oleks nemad edasi.
Kohe teise poolaja alguses otsustas nooruke Rafael sakslaste ülesande veidi kergemaks muuta, poiss hoidis Riberyl käest kinni, sai teise kollase kaardi ja saadeti platsilt minema (täiesti selge kollane, mingit palli mängimist ei toimunud, ainuke eesmärk oli vastaste kiirrünnak ära rikkuda). Väga rahulikult ja targalt palli kiigutanud Bayern (meenutas lausa sellist hokist tuttavat ülekaalu mängimist, kus seatakse end vastaste tsoonis positsioonidele ja lihtsalt söödetakse palli edasi tagasi) kasutaski lõpuks oma võimaluse ära. Muidu küllalt keskpärase mängu teinud Ribery ja Robben kombineerisid 74. minutil suurepärase kolli ning võõrsil löödud väravate reegliga Bayern edasi. Robben reeglina muide selliseid kauneid väravaid lööbki, nii et kaitsjatel mõtlemisainest küllaga, kuidas mehel nii vabalt lööki sättida lasti.

Üldises plaanis võib aga Lyonile õnne soovida. ManU oleks neile poolfinaaliks kindlasti oluliselt kõvem vastane olnud. Meeskond mille kaitseliin laseb Nanil Messina särada, ei ole mingi eriliselt kõva meeskond. Kui Bayern peaks mingi ime läbi (loe: Robben on terve ja teeb mingi vahva triki ära) finaali pääsema siis võib küll öelda, et jalgpallijumal on sakslane. Väärt nad seda ei oleks. Kõik Fiorentina fännid ütleks, et Bayern ei olnud väärt ka veerandfinaali pääsemist.

Nädalavahetus tippliigades

Ühtegi mängu erinevail põhjustel vaadata ei õnnestunud, aga see ei takista mind ometi neist mängudest rääkimist või vähemalt nende mainimist.
Prantusmaal kaotas Bordeaux kodus nõrgukesele Nancyle, mis tähendab, et neil on nüüd Marseille Olympique-ga ühepalju punkte ja meistritiitli võib lõpuks vabalt väravate vahe otsustada. 7 vooru on veel minna. Lyon, Motpellier ja Auxerre jagelevad kolmanda koha pärast, ükskõik mis tabeliseis ka praegu ei näitaks.
Hispaanias läks kõik nii nagu minema pidi. Real ja Barcelona võitsid ja järgmise nädalavahetuse El Clasico saab olema oi kui oluline. 8 vooru on veel mängida, aga nende kahe tase tundub teistest niipalju üle olema, et ei julge küll ennustada, kus nad veel punkte võiks kaotada. Real peab veel Valenciaga mängima ja Barcelonal tuleb Sevillal ja Villarealil külas käia, need paistavad vähe keerukamad ülesanded olema, aga teeks julge ennustuse ja pakuks ei laupäevane võitja võidab ka liiga.

Saksamaal peeti peeti kahe tabeliliidri vaheline mäng aga juba see nädalavahetus ära ja Schalkel on saab praegu küll ainult ennast süüdistada. Kodus ei suudetud terve teise poolaja 10 mehega mänginud Bayerni vastu 1:2 kaotusseisust välja tulla ja 5 vooru enne lõppu ollakse neist punktiga maas. Neil tuleb nüüd loota, et ehk suudavad Leverkusen või Bremen Bayernilt punkte röövida. Mis ei olegi sugugi võimatu.
Bayernile fännidele tuli meeldivaid uudiseid ka Inglismaalt. Rooneyta mänginud ManU pidi kodus Chelsealt 1:2 kaotuse vastu võtma. Alles teine kaotus sel hooajal kodumurul, aga saadud kõige ebasobivamal ajal. Vähe sellest, et Chelsea nüüd tabelit juhib, kolmapäeval toimuva ML veerandfinaali korduskohtumise eel nägi Bayern nüüd ära, et United on Manchesteris võidetav. Ning lisaks ka Arsenal veel igasuguste ootuste vastaselt tiitliheitluses kaasa rääkimas. Päris õiged meistrid nad küll tegelikult ei oleks, kaotused nii Chelseale kui ManU-le olid selleks liiga veenvad, aga võimalus neil on. Chelseal raskematest vastastest ees mängud Tottenhami ja Liverpooliga, ManU samuti Tottenham ja muidugi kohalik derby Man City-ga, ning samad kaks vastast ka Arsenalil.

Pöördudes tagasi Chelsea võidu juurde tagasi on jällegi võimalus "kiita" seda töögruppi, kes välistas videokorduste kasutamise jalgpallis. Jobud olete. Drogba lõi oma värava selgest suluseisust. Mitte sellisest kaheldavast sentimeeter siia sinnapoole suluseisust, korraliku meetri jagu suluseisust. Kohtunik oleks pidanud ühe korra kordust vaatama, et sellest aru saada. Mäng oleks 10 sekundit kauem seisnud, kui ta niigi seisis. Aasta pärast mäletavad seda muidugi ainult minusugused jalgpallinohikud, aga täiesti vabalt võib juhtuda, et joonekohtuniku eksimus otsustab selle aasta meistritiitli saatuse.
Ja lõpetuseks natuke nalja ka.

Platsi serval mängu jälgima pidav kommentaator on ilmselt mõnd publikus istuvad näitsikut jälginud.

Gerrard on sellise näoga, nagu kahtleks Beniteze terves mõistuses. Liverpoolile tähendas viik seda, et neljanda koha saavutamine on küllalt ebatõenäoline.

Meistrite Liiga, 31.03

Kolmapäevaõhtustest veerandfinaalides said kokku Inter - CSKA ja Arsenal - Barcelona. Jagasin jälle oma tähelepanu televiisori ja arvuti vahel. TV6 kandis üle esimesena nimetatud kohtumist, ilmselt selle ideega, et järgmine nädal Nou Campilt otsustavalt korduskohtumiselt pilti edastada.

Oleks aga võinud vabalt ka see nädal juba Barca ja Arsenali mõõduvõttu näidata. Vaevalt, et jalgpallisõbrad eriliselt protesteerinud oleks, kui kaks nädalat järjest Euroopa parimat meeskonda tegutsemas näha. Sarnaselt eilsega tuleb rohkesti juttu väravavahtidest ja vigastustest.

Kes eelmise aasta Meistrite Liiga finaali nägi, mäletab kindlasti, kui põhjalikult Barcelona ManU maa sisse lõi. Esimesel poolajal tehti Arsenaliga täpselt sedasama. Ainult resultaati ei olnud. Teeneline pudistaja (eelmine nädalavahetus Birminghami vastu sisseimetud värav pani mu kõva häälega vanduma) Manuel Almunia tegi väravas elu mängu. Ja ma mõtlesin juba hirmuga, et kuidas ma pean hispaanlasele ametliku vabanduse saatma. Kahjuks või õnneks tuli mehele vaheajal meelde, et tegelikult ta ei nii pädev ei olegi ja alustas teist pooleaega kohe seiklusega postide vahelt välja, mispeale tänulik Ibrahimovic palli temast üle tõstis. Ning kui Ibracadabra 59. minutil veel ühe kena värava kõmmutas tundus, et korduskohtumine on puhtaks formaalsuseks saamas. Pingil istunud Theo Walcott vaatas seepeale aga, et aitab pullist, lasi ennast mängu saata ja Arsenali täiesti uskumatu tagasitulek sai teoks. Kuni selle vahetuseni oli Barcelona täielik mängu kontrollinud, aga viimased 25 minutit jooksis Walcott nii kiiresti ja nii efektiivselt oma äärel edasi ja tagasi, põhiliselt küll edasi, et sai ise jala valgeks ja tema tsenderdusest tekkinud rüsinast andis kohtunik suhteliselt pehme penalti, mille Fabregas sisse kõmmutas. 2:2 ja Arsenal ei olegi veel täielikult maha maetud.Kui ainult neid vigastusi ei oleks. Esimesel poolajal Arshavin ja Gallas ja teisel niigi poolvigane Fabregas ka. Cesc oleks muidugi kaartidega ka kordusmängust eemale jäänud. Aga nii nagu eilne Rooney vigastus*, nii hakkavad tänasedki haiget saamised** palju olulisemalt mõjutama Premier League võitja selgitamist. Nädalavahetuse ManU - Chelsea mängu tulemus on tohutult oluline, aga arvestades, et Chelskil on Drogba ja enamik teisi mängijaid terved ja hoos (Aston Villat 7:1 võita ei ole mitte väike saavutus) ning Meistrite Liigast ollakse ka väljas, siis võib neile Arsenali ja Manchesteri vastu ehk väike eelis olla.

panin siia Messist ka ühe pildi, meest oli platsil veel vähem näha kui teisipäeval Riberyd, sellevõrra oli muidugi teistel Barca mängijatel rohkem ruumi tegutseda

Kommentaatorid küll rääkisid CSKA vaprast vastupanust ja väitsid, et olnudki mäng nii ühepoolne, kui oodata oleks võinud, aga eilne Llorise esitus kahvatus selle kõrval, mida Akinfeev Interi vastu tegi. Paar poolvõimalust armeelastel küll oli, aga teisel poolajal, kui Inter lõpuks mängima hakkas ja väravat lüüa üritas seisis itaallaste ja suureskoorilise võidu vahel Igor üksi. Müstiline mees Milito üksi sai jala valgeks.
Esimese poolaja kõige märkimisväärsem sündmus oli see, kui Sneijder kellegi käest vastu jalga sai ja hirmsates valudes maas väänles. Vaatasin, et mehel oli Rooneyga sarnased putsad jalas. Mingi vodoo needus äkki. Sneijder muidugi tervenes imeliselt minuti möödudes ja rikkus mu kena teooria ära.

Igor Akinfeev

* Rooney vigastus ongi täpselt nii tõsine, et MM saab kenasti mängida aga ManU imegu näppu. 2-4 nädalat.
**Arsenalil on seis vähe kurvem. Gallas on hooaja lõpuni väljas, Fabregas ilmselt ka ja Arshavin ehk saab kolme nädala pärast platsile.

Meistrite Liiga, 30.03

Eile said Meistrite Liigas veerandfinaalide avakohtumistes kokku Bayern - ManU ja Lyon -Bordeaux. Vaatasin neid mõlemaid, korraga, ühte telekast ja teist arvutist.
Mõistetavatel põhjustel (kuulus 99. aasta finaal), kandis TV6 üle saksa ja inglise klubi mängu, aga kui ei oleks viimase veerandtunni dramaatikat olnud, siis prantslaste omavaheline madin oli vähemalt olukordade rohkuse poolest üle.
Bayern Munich 2 - 1 Manchester United [Match highlights]
Bayern üllatas. Kui Robbery välja arvata on tegemist ju suhteliselt keskpärastest mängijatest koosneva meeskonnaga ning Robben on ju taaskord vigastatud. Van Buyten jäi juba Eesti koondise ründajatega hätta ja see kuidas Demichelis end esimesel minutil kõhuli viskas ja Rooneyl värava lüüa lasi oli selline 4. liiga kaitsja tasemel sooritus. Lahmi tsenderdused paneks ka umbes samasse klassi. Aga Altintop ja Olic jooksid lihtsalt seni tuima järjekindlusega platsil ringi, kuni ManU meestel pead ringi käima hakkasid ja vanematel olijatel ilmselt ka süda puperdama hakkas ning 77. ja 93. minutil löödud väravatest võttis Bayern võidu.
Natuke muidugi oli õnne ka, Ribery, keda terve mängu kahe mehega ahistati, palju rohkemaga silma paista ei suutnudki, kui see viigi toonud karistuslöök. Lisaks Rooneyle tuleb mehel aga tänusõnad ka Gary Nevillele öelda, oma karistusala piiril nii julgelt käega mängida, huvitav küll, mis peast läbi käis.
Alex Fergusoni vanakeste usaldamise poliitika on üldse vähe naljakas (loe: minu jaoks mõistetamatu). Giggs, Neville ja Scholes on kolme peale kokku rohkem kui sadat talve näinud, kas ei oleks juba aeg nooremaid seltsimehi edutama hakata. Ja kui tõesti ei ole kedagi edutada, siis süüdi on selles sir Alex ainult ise. Või kavatseb mees lihtsalt pensionile ära minna, kui kolmik ühel hetkel ratastoolides platsi äärde veereb ja teatab, et neile vast nüüd aitab.Kuulsite prõksu? See oli ühe keskmise inglase süda. Rooney jalavigastus, mille tõsidust hetkel veel ei tea, oli kõige hirmsam asi, mida MM-i ootuses jalgpallisõber karta oskas. Defoe ja Bent ja Crouch paugutavad Premier Leagues väravaid küll, aga Rooney on Rooney. Tema väravad oleks pidanud karika teistkordselt Inglismaale tooma. Võimalus muidugi on, üle kahe kuu on aega. Mees lippab ehk juba nädala pärast taas platsil ringi.
Võimalus, et Inglismaa aga ihaldatud karika võidab on suhteliselt pisike. Julgen sellise ennustuse eilse teise mängu põhjal teha.
Lyon 3-1 Bordeaux [Match highlights]
Lyoni kolmest väravast kaks löödi kaitsjate eksimustest (jällegi 4. liiga tasemel sooritused) ja kolmas väga kergelt antud penaltist. Cissokho lõi palli paarilt meetrilt vastu kaitsja kätt, kes parimagi tahtmise juures poleks kuidagi reageerida suutnud, kohtunik törtsutas vilet ja Lisandro kasutas võimaluse ära. Selle eest, et Bordeaux ainult ühe värava lõi tuleb Lyoni meestel aga väravavahti tänada. Chamakhi löögi vastu polnud Llorisel midagi teha, aga terve ülejäänud mängu oli mees kindlus ise.
Lausa nii tubli, et Domenechi faktorist sõltumata võib vabalt juhtuda, et Prantsusmaa koondis suvel vähemalt poolfinaali välja jõuab. Meenutage kasvõi, mis Kahn 2006. aastal tegi. Päris huvitav oleks muidugi selline stsenaarium, kui finaalis saavad kokku Prantsusmaa ja Argentiina. Domenech vs Maradona. Kumb suudab suurema käkiga hakkama saada.
Inglastel Lloris tasemega meest postide vahele panna aga ei ole. Nii et Rooney võib väravaid paugutada nii et ninast veri väljas, aga kui David James ikka ühel hetkel pallist mööda joosta otsustab, siis ei loe see halligi.

Sissejuhatus

Niisama lihtsalt käiski. Kaks minutit ja uus blogi jälle loodud. Vahelduseks või nii. Et kui filmidest kirjutamine väga ära tüütab siis tulen kirjutan paar juttu jalkast ja vastupidi.
Mängude taktikaline süvaanalüüs jäägu neile, kes selle eest palka saavad, kavatsen siin kirjutada lihtsalt asjadest, mis parasjagu meelel. Euroopa tippliigades hooaja lõpp lähenemas ja suvel muidugi MM, nii et vähemalt sügiseni peaks teemasid jaguma.
Eks siis õunte pealt paistab.