Meistrite Liiga, 31.03

Kolmapäevaõhtustest veerandfinaalides said kokku Inter - CSKA ja Arsenal - Barcelona. Jagasin jälle oma tähelepanu televiisori ja arvuti vahel. TV6 kandis üle esimesena nimetatud kohtumist, ilmselt selle ideega, et järgmine nädal Nou Campilt otsustavalt korduskohtumiselt pilti edastada.

Oleks aga võinud vabalt ka see nädal juba Barca ja Arsenali mõõduvõttu näidata. Vaevalt, et jalgpallisõbrad eriliselt protesteerinud oleks, kui kaks nädalat järjest Euroopa parimat meeskonda tegutsemas näha. Sarnaselt eilsega tuleb rohkesti juttu väravavahtidest ja vigastustest.

Kes eelmise aasta Meistrite Liiga finaali nägi, mäletab kindlasti, kui põhjalikult Barcelona ManU maa sisse lõi. Esimesel poolajal tehti Arsenaliga täpselt sedasama. Ainult resultaati ei olnud. Teeneline pudistaja (eelmine nädalavahetus Birminghami vastu sisseimetud värav pani mu kõva häälega vanduma) Manuel Almunia tegi väravas elu mängu. Ja ma mõtlesin juba hirmuga, et kuidas ma pean hispaanlasele ametliku vabanduse saatma. Kahjuks või õnneks tuli mehele vaheajal meelde, et tegelikult ta ei nii pädev ei olegi ja alustas teist pooleaega kohe seiklusega postide vahelt välja, mispeale tänulik Ibrahimovic palli temast üle tõstis. Ning kui Ibracadabra 59. minutil veel ühe kena värava kõmmutas tundus, et korduskohtumine on puhtaks formaalsuseks saamas. Pingil istunud Theo Walcott vaatas seepeale aga, et aitab pullist, lasi ennast mängu saata ja Arsenali täiesti uskumatu tagasitulek sai teoks. Kuni selle vahetuseni oli Barcelona täielik mängu kontrollinud, aga viimased 25 minutit jooksis Walcott nii kiiresti ja nii efektiivselt oma äärel edasi ja tagasi, põhiliselt küll edasi, et sai ise jala valgeks ja tema tsenderdusest tekkinud rüsinast andis kohtunik suhteliselt pehme penalti, mille Fabregas sisse kõmmutas. 2:2 ja Arsenal ei olegi veel täielikult maha maetud.Kui ainult neid vigastusi ei oleks. Esimesel poolajal Arshavin ja Gallas ja teisel niigi poolvigane Fabregas ka. Cesc oleks muidugi kaartidega ka kordusmängust eemale jäänud. Aga nii nagu eilne Rooney vigastus*, nii hakkavad tänasedki haiget saamised** palju olulisemalt mõjutama Premier League võitja selgitamist. Nädalavahetuse ManU - Chelsea mängu tulemus on tohutult oluline, aga arvestades, et Chelskil on Drogba ja enamik teisi mängijaid terved ja hoos (Aston Villat 7:1 võita ei ole mitte väike saavutus) ning Meistrite Liigast ollakse ka väljas, siis võib neile Arsenali ja Manchesteri vastu ehk väike eelis olla.

panin siia Messist ka ühe pildi, meest oli platsil veel vähem näha kui teisipäeval Riberyd, sellevõrra oli muidugi teistel Barca mängijatel rohkem ruumi tegutseda

Kommentaatorid küll rääkisid CSKA vaprast vastupanust ja väitsid, et olnudki mäng nii ühepoolne, kui oodata oleks võinud, aga eilne Llorise esitus kahvatus selle kõrval, mida Akinfeev Interi vastu tegi. Paar poolvõimalust armeelastel küll oli, aga teisel poolajal, kui Inter lõpuks mängima hakkas ja väravat lüüa üritas seisis itaallaste ja suureskoorilise võidu vahel Igor üksi. Müstiline mees Milito üksi sai jala valgeks.
Esimese poolaja kõige märkimisväärsem sündmus oli see, kui Sneijder kellegi käest vastu jalga sai ja hirmsates valudes maas väänles. Vaatasin, et mehel oli Rooneyga sarnased putsad jalas. Mingi vodoo needus äkki. Sneijder muidugi tervenes imeliselt minuti möödudes ja rikkus mu kena teooria ära.

Igor Akinfeev

* Rooney vigastus ongi täpselt nii tõsine, et MM saab kenasti mängida aga ManU imegu näppu. 2-4 nädalat.
**Arsenalil on seis vähe kurvem. Gallas on hooaja lõpuni väljas, Fabregas ilmselt ka ja Arshavin ehk saab kolme nädala pärast platsile.