Mõistetavatel põhjustel (kuulus 99. aasta finaal), kandis TV6 üle saksa ja inglise klubi mängu, aga kui ei oleks viimase veerandtunni dramaatikat olnud, siis prantslaste omavaheline madin oli vähemalt olukordade rohkuse poolest üle.
Bayern Munich 2 - 1 Manchester United [Match highlights]
Bayern üllatas. Kui Robbery välja arvata on tegemist ju suhteliselt keskpärastest mängijatest koosneva meeskonnaga ning Robben on ju taaskord vigastatud. Van Buyten jäi juba Eesti koondise ründajatega hätta ja see kuidas Demichelis end esimesel minutil kõhuli viskas ja Rooneyl värava lüüa lasi oli selline 4. liiga kaitsja tasemel sooritus. Lahmi tsenderdused paneks ka umbes samasse klassi. Aga Altintop ja Olic jooksid lihtsalt seni tuima järjekindlusega platsil ringi, kuni ManU meestel pead ringi käima hakkasid ja vanematel olijatel ilmselt ka süda puperdama hakkas ning 77. ja 93. minutil löödud väravatest võttis Bayern võidu.
Natuke muidugi oli õnne ka, Ribery, keda terve mängu kahe mehega ahistati, palju rohkemaga silma paista ei suutnudki, kui see viigi toonud karistuslöök. Lisaks Rooneyle tuleb mehel aga tänusõnad ka Gary Nevillele öelda, oma karistusala piiril nii julgelt käega mängida, huvitav küll, mis peast läbi käis.
Alex Fergusoni vanakeste usaldamise poliitika on üldse vähe naljakas (loe: minu jaoks mõistetamatu). Giggs, Neville ja Scholes on kolme peale kokku rohkem kui sadat talve näinud, kas ei oleks juba aeg nooremaid seltsimehi edutama hakata. Ja kui tõesti ei ole kedagi edutada, siis süüdi on selles sir Alex ainult ise. Või kavatseb mees lihtsalt pensionile ära minna, kui kolmik ühel hetkel ratastoolides platsi äärde veereb ja teatab, et neile vast nüüd aitab.
Kuulsite prõksu? See oli ühe keskmise inglase süda. Rooney jalavigastus, mille tõsidust hetkel veel ei tea, oli kõige hirmsam asi, mida MM-i ootuses jalgpallisõber karta oskas. Defoe ja Bent ja Crouch paugutavad Premier Leagues väravaid küll, aga Rooney on Rooney. Tema väravad oleks pidanud karika teistkordselt Inglismaale tooma. Võimalus muidugi on, üle kahe kuu on aega. Mees lippab ehk juba nädala pärast taas platsil ringi.Võimalus, et Inglismaa aga ihaldatud karika võidab on suhteliselt pisike. Julgen sellise ennustuse eilse teise mängu põhjal teha.
Lyon 3-1 Bordeaux [Match highlights]
Lyoni kolmest väravast kaks löödi kaitsjate eksimustest (jällegi 4. liiga tasemel sooritused) ja kolmas väga kergelt antud penaltist. Cissokho lõi palli paarilt meetrilt vastu kaitsja kätt, kes parimagi tahtmise juures poleks kuidagi reageerida suutnud, kohtunik törtsutas vilet ja Lisandro kasutas võimaluse ära. Selle eest, et Bordeaux ainult ühe värava lõi tuleb Lyoni meestel aga väravavahti tänada. Chamakhi löögi vastu polnud Llorisel midagi teha, aga terve ülejäänud mängu oli mees kindlus ise.
Lausa nii tubli, et Domenechi faktorist sõltumata võib vabalt juhtuda, et Prantsusmaa koondis suvel vähemalt poolfinaali välja jõuab. Meenutage kasvõi, mis Kahn 2006. aastal tegi. Päris huvitav oleks muidugi selline stsenaarium, kui finaalis saavad kokku Prantsusmaa ja Argentiina. Domenech vs Maradona. Kumb suudab suurema käkiga hakkama saada.
Inglastel Lloris tasemega meest postide vahele panna aga ei ole. Nii et Rooney võib väravaid paugutada nii et ninast veri väljas, aga kui David James ikka ühel hetkel pallist mööda joosta otsustab, siis ei loe see halligi.
